Ümberjutustus

Uhti uhti uhkesti

Elas kord üks mees kelle nimi oli meelis. Ta kõndis Tartust Viljandi ei sõita üle Emajõe. Tal oli kaasas ainult põis ja õlekõrs.

Teel Viljandisse läks tal mitu korda viisa pael lahti.

Kui ta Emajõe juurde jõudis oli paat juba startinud. Ta vehkis kätega nii palju kui jaksas ja karjus niis kuis hääl jaksas.

Meelis otsustas puu juurde pikutama jääda. Nii kaua kui Meelis põõnas tulid põis, õlekõrs ja viisk Meelise juurest ära ja läksid silla peale. Nad otsustasid minema minna. Ise minna üle Emajõe. Na otsustasid ,et põis on laeva moodi nii ,et ta on laev. Õlekõrs on aerudega ja viisk on kapten.

Põis aga kartis vett ja ei tahtnud olla laev. Lõpuks visati ta vette ja astuti laeva.

Nad jäid oma laevaga kivi taha kinni. Ja põis lendas ümber. Viisk üritas sinna peale saada aga põis oli nii libe ,et ta ei suutnud.

Järsku sõitis mööda paat suur paat ja põis ja kõik teised päästeti. Nad olid väga kurvad et neid päästeti. Nad tahtsid väga saada üle Emajõe.

„Tead mul on mõtte” ütles viisk põiele

„ Mis see on siis” küsis põis pärilikult.

„võtame õlekõrre ja paneme ta üle Emajõe” vastas viisk.

Viisk haaras õlekõrre ja viskas ta üle Emajõe.

Viisk läks ennem ta kõndis rahulikult üle ,et mitte vette kukkuda. Aga la hakkad seal peal hüppama kuna ta ei suutnud enam paigal olla. Algul oli naljakas aga siis läks õlekõrs katki. Viisk lendas otse teed vette. Ja õlekõrre tükid lendasid ka vette. Sulps ,sulps ,sulps.

Põis aga kihises naerma. Naeris nii et suu pärani lahti. Ja kui tema naeri paisus ta nii suureks ,et pauh ja ta oli katki.

Selle paugu peale ärkas Meelis ülese. Ja vaatas et tal pole enam viiska ,põit ega õlekõrt.