minu jutt sünonoomide ja antonoomidega

Minu jutt

Elas kord üks pulgakomm ta nimi oli Siret. Ta oli rohelist värvi, väga magus, värske maitsega. Ta oli ka väga lõbus, julge ja virk. Teised pulgakommid olid alati laisad, mustade riietega, väga hapumaitsega ja kuiva välimusega.

Siret pidi kõikide eest kõik ära tegema. Peale pikka päeva oli ta väga väsinud. Ta ei jaksanud enda asjugi ära teha kuna oli nii hõivatud asjadega mida ta pidi teiste heaks tegema. Talle aitas sellest.

Ta otsustas ühel päeval ,et ei liiguta enam mitte ühtegi sõrme vaid muutub ise laisaks. Võib-olla muudavad nad enda iseloomu ja hakkavad ise asju tegema. Seega ta istus terve päev kodus televiisori ees.

Kui järsu punus tema juurde üks pulga kommidest nimelt härra Nilson kes kurtis ,et Siret on nii häbematu ja ei aita kedagi. Siret aga vastas

„Miks pean mina neid aitama ma teen nende jaoks kõik ette taha ära ja nüüd olen mina häbematu? Ja muide ma otsustasin laisaks muutuda. Ma pole enam lõbus ja virk vaid laisk ja hapu maitsega.”

Härra Nilson pööras ringi ja hakkas minema. Ta pööras tagasi ja küsis

„Oled sa kindel et see on see mida sa tahad ?”

Siret noogutas pead ja vahetas televiisori kanalit.

Mööda oli läinud 3 nädalat. Kolm igavat nädalat kui Siret ei teinud mitte midagi teiste heaks vaid istus teleka ees. Teised pulgakommid aga ei olnud üldse muutunud vaid muutusid iga päevaga aina laisemaks.

Möödus ka neljas nädal kuid kõik oli endine mitte keegi ei liigutanud sõrmegi. Siret ikka lootis ,et kõik saab paremaks. Aga ta ei jaksanud enam viite nädalat kodus teleka ees olla.

Ta otsustas teha koosoleku. Ta teavitas kõigile et 1 mail kell 15,00 toimub tema juures koosolek.

Sellel päeval oli Siret kõik puhtaks teinud. Koristas ära iga nurga , näidata kui puhas ja lõbus võib olla ühe pulga kommi kodu.

Peale seda koosolekut hakkasid kõike nda eest hoolitsema ja enda kodu puhtana hoidma kuna puhas on parem kui must.

Ja Siret sai ka enda eest hoolitseda. Ja enda kodu puhtana hoida.

Meil juhtub koolis nii naljakaid asju

Koolis juhtub alati midagi põnevat. Praegu räägin teile ühest väga naljakast asjast mis juhtus umbes aasta tagasi. Siis käisin veel 4 klassis kui poisid mind alati taga ajasid jooksin ma alati tüdrukute wc peitu. Siis oli jälle tavaline päev kui mind taga aeti jooksin wc. Ma tõmbasin ust lahti poisid aga ikka surusid kinni , et ma sisse ei saaks. Lõpuks sain ma ime väel sisse ja olin õnnelik Helena ja ta kamp olid wc ja vaatasid mulle sellise näoga otsa nagu oleks ma midagi väga halba teinud ja ma naersin et õnneks ma pääsesin nende käest. Helena siis hõigatas siis mu peale!

„Vaata mida sa tegid”

„Mida ma tegin”

„Kas sa siis ei näe Birgit? Sa tõmbasid tüdrukute wc ukse jälle alla!”

Ma siis jooksin kähku õpetaja juurde selgitama. Õpetaja Õie tuli ja pani ukse ilusti ette kutsus ka töömehe. Õpetaja ikka riidles ka natukene ja ütles poisidele ,et ei tohi kiusata. Mina ikka sisimas naeris kuna see oli naljakas. Helena ka ikka naeris minu peale aga kui mind nägi siis ikka vihastas ka.

Stseenid trammipeatuses Tallinnas 1957

Aastal 1957 elas Eestis 32 aastane Toomas. Ta oli miilits. Ta oli päevad läbi trammi peatuse juures vaadates kas ja kes seadust rikkub. Päevas oli mitmeid inimesi kes mingit seadust rikkus. Kas oli mingi naine kes jooksis segaselt trammist mööda takistades autode ja muude liiklus vahendite liiklust. Või oli mingi nainge kes tahtis trammi taga peidus olla. Mõni turist oli ka vahepeal eksinud ja küsis Toomase käest abi. Toomas oli alata abi valmist ja abistas kõiki. Kui keegi seadust rikkub peab alati Toomas selle endale ülese kirjutama kus ja kes rikkus seadust ning ka millal ja millist seadust.

Alati kui Toomas koju jõudis oli Toomas väsinud. Tal polnud naist ka kes talle süüa teeks ning ta pidi kõik ise tegema peale väsitavat töö päeva.
Oli 3. märts aastal 1957 mis algas nagu täiesti tavaline päev. Kuigi see polnud päris tavaline päev. Tol päeval ei teadnud mitte keegi mis juhtuma hakkas. Kui Toomas oma tavalise töö koha peale jõudis polnud mitte ühtegi inimest. Ta istus mittu tundi oma tööposti peal. Ta avastas ,et pilved hakkasid tumenema nagu oleks see õudus unenägu. Toomas kõndis mööda tänavat ja ei näinud mitte ühtegi hingelist.
Terve linn oli vaikne. Tavalises lehe müügi koha juures lehvis ainult kõva tuulega lehe lipp. Vana prouad ei olnud oma lille müügi kohtades. Toomasel oli tunne nagu ta oleks üksi terves Eestis nagu kõik oleks ära põgenenud. Toomasel polund mitte midagi teha oma tavalises töö kohas ta jalutas koju oodates järgmist päeva.
Hommikul ärkas Toomas linnu laulu peale ülese. Ta mõtles äkki on juba jälle tavaline päev. Ta jooksis välja vaatama. Kõik oli sama nagu tavaliselt. Toomas pani kähku ennast riidese ,et mitte tööle hiljaks jääda. Alati kui Toomas tööle läheb jääb talle ette ajalehe putka. Nagu tavaliselt Toomas ostis sealt endale midagi luged. Kui ta oma lehe ära ostis, vaatas ta lehe kuupäeva kuu päev oli 4. märts 1957.
Toomas jäi mõttese aga eile oli 4 märts. Toomas mõtles aga välja mõtles. ta jõudis järeldusele ,et see oli kõik üks halb unenägu. Nii kiirustas Toomas tööle olles õnnelik ,et kõik see on nüüd läbi ja see oli ainult unenägu.

LÕPP

tere.

mina olen Birgit.Ma olen 11 aastane, mu sünnipäev on 3. augustil.Mul on punased juuksed,hallid silmad.Mu lemmikloom on koer,kass ja igasugused närilised.Minu ema nimi on Kristi ,isa nimi on Siim ja minu õe nimi on Eliise.Ma olen 1,5 aastat elanud Inglis maal.Seal oli lahe.